Kuuma päeva külm limonaad!!!

Vanaema retsepti raamatuid lapates leidsin selle imelise retsepti. Niisiis panen siia kirja imelihtsa koduselt valmistatud limonaadiiretsepti. Kõik sai tegelikult alguse sellest, kui paar aastat tagasi tekkis meeletu rabarberi uputus ja keegi ei osanud sellega enam midagi peale hakata ja rabarberi kookidest olid kõik juba isu täis söönud.

 Selle sooviga pöördusin kohe vanaema retseptide juurde. Alati on nendest abi, kui vaja miskit nostalgilist. Ükskõik, kas otsid halvaakoogi, vana hea rosolje või kanasupi retsepti, siis need on ustavalt alati olemas nendesamade kolletunud vihikute vahel. Tuleb välja, et limonaadi tegemine on imelihtne! Natuke kohandamist, kuid üldjoontes lähtusingi sellest retseptist.

(Aitäh Sirts selle pildi eest!!!)
4-6 klaasi 

1 liiter mullivett
jääkuubikuid
10-12 rabarberivart
suhkrut

Rabarberi varred tuleb korralikult puhtaks pesta ja otsad maha lõigata. (Koorimine pole vajalik siis saab ilusa punaka värvi.) Pane rabarbeid blenderisse ning purusta nii kaua, kuni nad on püreestanud.
Maitsesta suhkruga ja kurna mahl läbi sõela kannu, kalla peale mullivesi. Serveeri kohe jääga täidetud klaasides.

Maailma parim jook meie palavasse suvesse!!!!

Ei või iial teada, kui veidralt üks lugu lõpeb!

• Uskumatu!
• Köitev!
• Täis musta huumorit ja groteskne!!!

Lühijuttud, mis neelavad endasse juba esimestest ridadest ega lase lahti enne, kuni saabub ootamatu ja õudne lõpp.

Groteskimeister Roald Dahl pilab mehi ja naisi, ihneid ja ahneid, tarku ja rumalaid.

Agipäevasündmused võtavad üllatuslikke pöördeid.

Dahli maailm ei olegi see reaalne „meie” oma, vaid seal on kõik pealtnäha nii kui peab, kuid pinna all haigutavad lõhed, kuhu ettevaatamatum tegelane võib sisse kukkuda. Nii on võimalik ja usutav, et lihakombinaadis saadetakse tapaliinile ka külastajad, nagu juhtus loos „Siga”, või et mesilasema toitepiimaga oma mehelikkust turgutanud härral sünnib lapse asemel väike emamesilane, nagu see läks „Mesilasema toitepiimas”.
Proua Bixby loos annavad juba avalaused tunnistust, et löögi alla on sattunud nn õrnem sugu. Naised on nii moraalitud ja ahned, et enese trööstimiseks ei jää meestel muud üle kui jutustada üksteisele selliseid lugusid nagu „Proua Bixby ja koloneli kasukas”.

Kui kõnealune daam saab pururikkalt armukeselt lahkumiskingiks naaritsakasuka, on tal rõivaeseme garderoobi ilmumist oma abikaasale loomulikult raske põhjendada. Ausa ülestunnistuse asemel mõtleb naine välja keeruka skeemi, kuid Dahl, kellele argus ja keerutamine on vaata et hullemadki patud kui abikaasa petmine, jätab proua Bixley loo lõpuks ilma kalli kasukata, kuid kibeda teadmisega, et härra Bixley polegi nii vagur, kui arvata võiks. On see eluterve sõrmenips vastassugupoolele või vaenulikkus, jäägu igaühe enda otsustada.