Ei või iial teada, kui veidralt üks lugu lõpeb!

• Uskumatu!
• Köitev!
• Täis musta huumorit ja groteskne!!!

Lühijuttud, mis neelavad endasse juba esimestest ridadest ega lase lahti enne, kuni saabub ootamatu ja õudne lõpp.

Groteskimeister Roald Dahl pilab mehi ja naisi, ihneid ja ahneid, tarku ja rumalaid.

Agipäevasündmused võtavad üllatuslikke pöördeid.

Dahli maailm ei olegi see reaalne „meie” oma, vaid seal on kõik pealtnäha nii kui peab, kuid pinna all haigutavad lõhed, kuhu ettevaatamatum tegelane võib sisse kukkuda. Nii on võimalik ja usutav, et lihakombinaadis saadetakse tapaliinile ka külastajad, nagu juhtus loos „Siga”, või et mesilasema toitepiimaga oma mehelikkust turgutanud härral sünnib lapse asemel väike emamesilane, nagu see läks „Mesilasema toitepiimas”.
Proua Bixby loos annavad juba avalaused tunnistust, et löögi alla on sattunud nn õrnem sugu. Naised on nii moraalitud ja ahned, et enese trööstimiseks ei jää meestel muud üle kui jutustada üksteisele selliseid lugusid nagu „Proua Bixby ja koloneli kasukas”.

Kui kõnealune daam saab pururikkalt armukeselt lahkumiskingiks naaritsakasuka, on tal rõivaeseme garderoobi ilmumist oma abikaasale loomulikult raske põhjendada. Ausa ülestunnistuse asemel mõtleb naine välja keeruka skeemi, kuid Dahl, kellele argus ja keerutamine on vaata et hullemadki patud kui abikaasa petmine, jätab proua Bixley loo lõpuks ilma kalli kasukata, kuid kibeda teadmisega, et härra Bixley polegi nii vagur, kui arvata võiks. On see eluterve sõrmenips vastassugupoolele või vaenulikkus, jäägu igaühe enda otsustada.