Isadepäev!!!

Tundub, et korra aastas meenub, et meil on ISA. Kas tõesti? Siis pingutatakse- ostetakse lilli ja torte. Kas igapäev ei võiks meelespidada oma lähedasi??? Kas selleks peab TÕESTI olema mingi tähtpäev, et meenuks mul on isa, ema või mõni muu kallis inimene?!?
Samas on see muidugi armas, et korragi aastas võtame aja maha ning näitame, kui kallid ning olulised nad meile on.

Sellised mõtted mõlkusid mu peas seda kooki tehes.

Head isadepäeva Sulle, oled mulle väga kallis, hoolimata, mis päev on!!!

Vana tooli uus elu.

Mu isa tööruumis paksu tolmu ja kangaste all peitis ennast suur üllatus: Tool!  Veidi ajahambast puretud ja räsitud, aga muidu väga lahe!!! 

Veidi uurides selgus, et meie leid pärineb aastast 1930 ning on valmistatud Lutheri Vabrikus (Mööbli- ja vineerikombinaat).

Vaatasime ja otsustasime toolile uue elu anda ning ka enda oskusi lihvida- peamise töö tegi  ära küll Allan.

Hakkasin uurima internetist ja kirjadusest, kuidas oleks mõistlik teha, aga tema oli juba vaheapeal „peale lennanud“: MEHED!  Hea, et jõudsin enne mõned pildid teha.

No igatahes, võtsime tooli algosadeks lahti ja saime endale peotäis ühendamiseks kasutatud klambreid, naelu ja kruvisid. Enamiku viskasime ära, kuid  suuremad pronksist kruvid jätsime, sest tõenäoliselt ei oleks selliseid enam kuskilt leidnud ja kui isegi oleks, siis poleks olnud päris see. Väiksemad naelad asendasime, aga sellest hiljem.

Soovitatav on kõik logisevad detailid lahti võtta. See võib osutuda keerukamaks kui esialgu tundub. Peamiselt sellepärast, et eelnevad tooliomanikud on kohati üles näidanud „suurepäraseid“ oskusi peites puidu sisse naelu vms. mis laseb tapil logiseda, kuid ei lase sellel laiali vajuda. Harvadel juhtudel ei ole mõtet korralikult liimitud detaile lahti kangutada.  Arvasime, et kõige raskem osa on nüüd seljataga!!!

Kui tool oli laiali lammutatud ja värv maha kraabitud, siis oli meil lauapeal sületäis „kütte puid“.

Pool tööst oli tehtud. Nüüd tuli ta uuesti kinni liimida ja pitskruvidega kinnitada, et detailid korralikult kinni jääksid. Niimoodi ta meil siis seisis paar päeva, sest oli ka muidu kohustusi.

Järgmiseks värvisin tooli raami ning Allan painutas peale vineeri, mida käisime mööda linna taga ajamas ning selle koju toomisest võiks rääkida omaette loo.

Kuna polnud enne vineeri painutamisega kokku puutunud, siis arvasime, et mis see ikka on- suur tahvel paindus ju nii hästi. Esimese tooli istme painutasime pooleks, teise leotasime pehmeks ja kolmas õnnestus peale saada. (Kolm on kohtu seadus!) Panin köögis pliidi peale vee keema ja aur mõjul ettevaatlikult õnnestus see lõpuks vormi saada.

Siis tuli joonistada peale veel muster ja see läbi puurida,  kinnitada ilunaeltega iste raami külge ning lõpuks ära värvida. Et tool huvitavam väljapaistaks lihvisme peenikese liivapaberiga naela ja kruvipead üle.

Oleksime me alguses teadnud, et vana tooli restaureerimine nii ropp töö on , oleks ta  saatus võibolla hoopis teine, kuid nüüd on saanud sellest meie külaliste lemmik!!!!!

Suvi siidisallis!!!

Tahtsin teha kingituse ühele väga erilisele inimesele. Mulle meeldib oma lähedasi üllatada isetehtud asjadega. Minu arust võiksid kingitused olla praktilised, lihtsalt ninn-nänn jääks riiulile tolmu koguma. Kuid mida teha ???

Ühel päeval mööda poode kolades nägin imearmsaid siidisalle ja nii saingi idee ise järgi proovida. Olen tulemusega väga rahul, natuke oli kahju seda isegi ära anda.   

• Laotasin kile päikese kätte, murule, mille alla panin veel plaadid, et pind oleks siledam.
• Tegin siidisall täiesti märjaks.
• Panin salli kilele.
• Valisin välja sobivad siidivärvid ja värvisin salli nendega kogu pinna ulatuses. Lasin neil üksteise sisse sulada. Õpetuses oli kirjas, et tuleb tegutseda kiiresti, et siid ei kuivaks, sest siis läheb efekt kaduma.



• Asetasin taimelehed üle salli kohtadesse, kuhu tahtsin nende kujutisi. Taimelehed peaksid võimalikult tihedalt liibuma siidi vastu. Veel panin soola, riisi, pärleid ning kive, mis tekitas veel mustreid juurde.

• Kui siid oli kuiv (umbes 1,5-2 tundi), eemaldasin lehed ja muud asjad, mis peale panin ja lasin veel umbes tund aega kuivada.

• Pesin käsitsi liigse värvi maha (lihtsalt veega), kuivatasin ja triikisin madalal kuumusel (15minutit) värvi kinni.

Iluasjast tarbeesemeks ehk kuidas me veini tegime!!!!!

Koduvein....
Millest selline mõte? Hm! Mulle meeldivad vanad asjad ning pidevalt tahan katsetada uusi asju.
Kõik sai alguse muidugi mu isast, kui olin plika-tirts siis kodus mulksus meil üks suur pudel ja nüüd aastaid hiljem sain Imre käest vana (vist 25 liitrise) klaaspudeli korvis.

See on meil tükk-aega koridoris nurgas seisnud, kui ühel päeval otsustasime hakkata veini tegema.

Lõpuks jõudis kätte kaua oodatud päev, kuid enne pidi ta korralikult puhtaks küürima.

Peale poole tunnist küürimist säras see nagu uus- ei uskunud, et selle üldse puhtaks saan.

Käisime turul ja ostsime 4 kg heledaid, 3 kg tumedaid viinamarju ja lisaks 1 kg mustsõstraid. Päris lõbus oli- tampisin pudrunuia puruks.
Marjade pudelisse saamine oli ka paras..., aga õnneks oli meil suur lehter, mis tegi asja palju lihtsamaks.

Kui marjad olid kõik pudelis, läks neile 5 liitrit kuuma vett peale ning siis lasime neil 2 tundi seista. Peale seda tuli lisada 4 kg suhkrut, mis oli vees ära lahustatud. Allan pani vett niipalju, et pudelikaelast jäi 10-15 cm.
Viimasel hetkel tuli meelde, et tuli lisada ensüümid ja veinipärm ka!!!
Mulksutaja peale.
Juba järgmisel hommikul ootas ebameeldiv üllatus, mulksutaja ja kork oli "poolpiduselt" peal ning pudel kleepus.
Puhastasin kõik ära, panin korgi peale ja kõik hakkas uuesti pihta.

Käisime Imre juures grillimas. Jõudsime kell 1 öösel tagasi ja oh üllatust see tulihingeline vein oli mööda koridori laiali lennanud ja laes ilutses suur veini plekk. Tükk aega otsisime mulksutajat. kõigepealt vähendasime kääritatavat massi ja vedelikku, mulksutaja uuesti peale ja käima. Magama saime kell 3 öösel pärast pikka küürimist ja kirumist.
Lõpuks oli vein oma "käimised" ära käinud. Sisse läksid käärimise lõpetaja ja selitaja, ning siis tuli loksutada veel ja veel ja veel. Kartsin juba, et pudel läheb enne puruks kui gaasid välja tulevad. Pudelite ettevalmistamine põhines desinfitseerimisele: alguses kuuma veega ja pärast piiritusega üle.

Edasi järgnes villimine. Allan tõstis veini pudeli köögi lauale ja hakkas sifoonima väiksematesse pudelittesse, mina samal ajal korkisin. Kui pudel oli villitud ja korgitatud panime veel kapslid peale ja asusime sildistama ja markeerima tulemuseks sai siis meie tegusnägusilus vein.

Ja valmis ta saigi, meie esimene ....

Miks ma poest leiba ei osta!?!

Kõik sai alguse eelmine suvi, kui üks mu töökaaslastest võttis kaasa isetehtud leiva.

Minu esimesed leivad läksid..., sõbrad küll kiitsid ning ilmselt oligi see põhjus, mis sundis jätkama ja aina katsetama ning proovima ja proovima üha uusi retsepte.

Sellest retseptist saab umbes 3 leiba.

• juuretis
• 1 liiter sooja vett
• 400 g rukkijahu

Sega koostisosad kokku ja lase umbes 12 tundi toatemperatuuril käärida.

• 600 g rukkijahu

Lisa jahu eeltaignale ja võta uus juuretis, ning lase tal paar tundi toas "jõudu koguda" enne külmkappi panekut. Ülejäänud taignale lisa

• 2-3 spl soola
• 2-5 spl suhkrut või mett
• 1 peotäis kliisid ja rukkihelbeid
• köömneid, seemneid
• natuke koriandrit 
• võib panna ka leiva siirupit, mis teeb ta tumedamaks

Sega korralikult läbi. Võita 3 vormi ja pane tainast niipalju, et oleks umbes 1/2 vormi. Lase 5-8 tundi kerkida või niikaua, kui vorm on täis kerkinud.

Küpseta ahjus 15 minutit 230-250 kraadi juure ja siis 45-55 minutit 200 kraadi juures.

Lõpuks olen leidnud, mis on ka minu arust parim :) !!!