Vana tooli uus elu.

Mu isa tööruumis paksu tolmu ja kangaste all peitis ennast suur üllatus: Tool!  Veidi ajahambast puretud ja räsitud, aga muidu väga lahe!!! 

Veidi uurides selgus, et meie leid pärineb aastast 1930 ning on valmistatud Lutheri Vabrikus (Mööbli- ja vineerikombinaat).

Vaatasime ja otsustasime toolile uue elu anda ning ka enda oskusi lihvida- peamise töö tegi  ära küll Allan.

Hakkasin uurima internetist ja kirjadusest, kuidas oleks mõistlik teha, aga tema oli juba vaheapeal „peale lennanud“: MEHED!  Hea, et jõudsin enne mõned pildid teha.

No igatahes, võtsime tooli algosadeks lahti ja saime endale peotäis ühendamiseks kasutatud klambreid, naelu ja kruvisid. Enamiku viskasime ära, kuid  suuremad pronksist kruvid jätsime, sest tõenäoliselt ei oleks selliseid enam kuskilt leidnud ja kui isegi oleks, siis poleks olnud päris see. Väiksemad naelad asendasime, aga sellest hiljem.

Soovitatav on kõik logisevad detailid lahti võtta. See võib osutuda keerukamaks kui esialgu tundub. Peamiselt sellepärast, et eelnevad tooliomanikud on kohati üles näidanud „suurepäraseid“ oskusi peites puidu sisse naelu vms. mis laseb tapil logiseda, kuid ei lase sellel laiali vajuda. Harvadel juhtudel ei ole mõtet korralikult liimitud detaile lahti kangutada.  Arvasime, et kõige raskem osa on nüüd seljataga!!!

Kui tool oli laiali lammutatud ja värv maha kraabitud, siis oli meil lauapeal sületäis „kütte puid“.

Pool tööst oli tehtud. Nüüd tuli ta uuesti kinni liimida ja pitskruvidega kinnitada, et detailid korralikult kinni jääksid. Niimoodi ta meil siis seisis paar päeva, sest oli ka muidu kohustusi.

Järgmiseks värvisin tooli raami ning Allan painutas peale vineeri, mida käisime mööda linna taga ajamas ning selle koju toomisest võiks rääkida omaette loo.

Kuna polnud enne vineeri painutamisega kokku puutunud, siis arvasime, et mis see ikka on- suur tahvel paindus ju nii hästi. Esimese tooli istme painutasime pooleks, teise leotasime pehmeks ja kolmas õnnestus peale saada. (Kolm on kohtu seadus!) Panin köögis pliidi peale vee keema ja aur mõjul ettevaatlikult õnnestus see lõpuks vormi saada.

Siis tuli joonistada peale veel muster ja see läbi puurida,  kinnitada ilunaeltega iste raami külge ning lõpuks ära värvida. Et tool huvitavam väljapaistaks lihvisme peenikese liivapaberiga naela ja kruvipead üle.

Oleksime me alguses teadnud, et vana tooli restaureerimine nii ropp töö on , oleks ta  saatus võibolla hoopis teine, kuid nüüd on saanud sellest meie külaliste lemmik!!!!!